Miks tekkis väikesel põnnil suur hülgamishirm ja kuidas sellega toime tulime

Ma usun, et enamik meist on kas lapsepõlves või ka täiskasvanu eas kartnud hülgamist, maha jätmist. See võib olla mällu talletunud alateadliku hirmuna lapseeast või oleme tundnud seda hirmu hiljem ning sellest vähem-rohkem teadlikud olles. Esimesed kolm eluaastat on lapsele turvatunde loomisel ülimalt olulised. See aeg paneb aluse ja võib mõjutada kogu meie ülejäänud elu. See, kuidas me kogeme maailma ja suhteid lapsena, on aluseks sellele, kuidas ta neid täiskasvanuna kogeme.

Intsident, mis viis hülgamishirmu tekkimise ja klammerdumiseni

Pisike E oli kaks aastat ja neli kuud vana, kui uue lastehoiu otsingutel toimus intsident, mis oli kurvastav ning pani muretsema, kas meie panus Pisikesele E-le võimalikult turvalise ja lähedust pakkuva tunde ning keskkonna loomisel on tõsise tagasilöögi saanud. Põnniga kümmekond kuud väikeses erahoius olnud kaks temast viis-kuus kuud vanemat last olid sügisel seadmas sammud lasteaeda. Ka meie hakkasime mõtlema uue hoiu peale, kus oleks samuti vähe lapsi ja lisaks vanemate laste rühm, kuhu hiljem edasi minna ning boonusena oleks kohaliku omavalituse toetus. Nagu ka selle hoiu, kus Pisike E oli ligi aasta käinud ja millega väga rahul olime, saime ühe võimaliku koha osas soovituse tuttavatelt.

Koht asus meie mõlema töökoha lähedal ja tundus esialgu sobivat. Lapsi oli seal küll kuni kümmekond, kuid tavaliselt oli haigestumiste tõttu ikkagi vähem kohal nagu meile paremini ka sobis. Osa toitu valmistati kohapeal ja osa toodi sinna, menüü oli võrreldes paljude riiklike asutustega mõistlikum. Lisaks oldi valmis piima asemel vett pakkuma ning neid toite osaliselt asendama. Hoid koos mänguväljakuga oli lihtne, kuid soe ja korras ning hoidjad olid toredad ja hoolivad.

Esimesel päeval oli Suur E tutvumise eesmärgil põnniga seal tunnikese. Teisel päeval olin temaga ise. Hoidjatega rääkides selgus aga, et enamik lapsi on siiski ühe- kuni kaheaastased ning meie juba kahesel jutukal ja aktiivsel põnnil hakkab seltskonna mõttes tõenäoliselt igav. Otsustasin samal õhtul Suure E-ga sellest rääkida.

manguplats.png

Pilt on illustratiivne. Allikas: littledayout.com

Hoius olles mängis põnn pigem omaette ja mina rääkisin hoidjatega kuni oli aeg õue minna. Õue läksime esialgse plaaniga, et kui toas sujub kõik hästi, siis läheme mänguväljakule ning olen ise ligi kolmveerand tundi ära. Umbes kümne minutiga jäi Pisike E ainult veidi ebavlevalt õue mängima. Leppisin hoidjatega kokku, et tulen kindlaks ajaks tagasi ja kohtun temaga õues. Juhtus aga nii, et tuppa hakati veidi varem minema ning põnn sai suure ehmatuse osaliseks. Ta läks hoidjatega küll kaasa, kuid tõrkus ja oli korduvalt öelnud, et emme tuleb talle järgi ja et mind ootama jäädaks.

Jõudsin järgi umbes viis minutit tuppa minemise algustamisest, kuid kahjuks oli ta juba suurt hirmu tundnud. Riideid veel ära võtta ei jõutud. Nii et võtsime asjad, ütlesime head aega ja lahkusime. Hoiust välja jõudes hakkas Pisike E nutma ja oli väga kurb. Kallistasin ja silitasin teda, selgitasin juhtunut ja seda, et kindlasti ei jätaks järgi tulemata. Liikusime edasi hoidu, kus tol ajal veel käisime. Põnn oli üleandmise ajaks küll enam-vähem rahunenud ning vaid veidi tõrges. Mõne tunni pärast järgi minnes sain teada, et ta oli minu lahkumise järel hoius päris palju nutnud ja tal oli raskusi lõunaunne jäämisega. Mul oli nii kahju, et ta sel moel kartma hakkas. Samal ööl ärkasin põnni kutsumise peale – ta oli voodisse pissinud, kuigi juba mõnda aega oli täiesti mähkmevabalt olnud.

Kolmandal päeval otsustasime kolmekesi selles potentsiaalses hoius siiski korra käia ja hoidjatega hoiuvõimalustest veel rääkida. Kogu aja olime seal koos ja põnn näis täitsa rahulik olevat. Kuna teised lapsed olid ikkagi nooremad ja temavanusena pigem mujale viidi, siis otsustasime seal käima mitte hakata.

Kuidas klammerdumisega toime tulime

Eelmisel päeval juhtunu tõttu olid järgmised nädalad meile kõigile rasked. Kõige raskemad olid need aga Pisikese E jaoks. Samal päeval ei õnnestunud mul põnni tavapärasesse hoidu jätta. Üleandmisel hakkas tohutult klammerduma ja nutma ning minu süda ei lubanud teda sinna sel moel jätta. Õnneks sain tööasjad niimoodi ümber korraldada, et tuli minuga tööle kaasa ning Suur E tuli ka varem järgi. Tundsin, et see nutt ja minust füüsiliselt kinni hoidmine on kuidagi erinev ning ma pean tema jaoks olemas olema. Eelseisvad päevad kinnitasid seda.

Mitu nädalat oli meil raskusi põnni hoidu jätta, sest ta ei tahtnud meist lahti lasta ja hakkas isegi nutma. Varem oli ta hoidu küll ilma nututa jäänud väljendades ka soovi meiega koos mängima hakata, samas oli pigem heatujuline. Nüüd valmistas probleeme isegi see, kui kumbki meist näiteks kodunt ära minema hakkas, põnnil tekkis samal moel klammerdumine. Ka minu ema juurde mängima jätmisel oli ta õnnetu ja hoidis meist kinni. Kui järele minnes väljendas ta varem heameelt, siis nüüd oli peale hetkelise rõõmu väljendamist tõrkuv ja ütles, et me ära läheksime. Eelkõige käitus ta selliselt minuga või siis kui Suure E-ga koos läksime. Niimoodi kestis see umbes kaks-kolm nädalat ning leebemalt veel pikemaltki. Kurvastasin väga, et temas tekkis hülgamise hirm, et äkki me ei tule tagasi. Tundsin süütunnet, et seda olukorda vältida ei suutnud ja talle kaasa, et nii raskelt seda koges.

Postimehe artiklis “Lapse arengu ABC sünnist kolmanda eluaastani” on kirjeldatud turvalist ja mitteturvalist kiindumussuhet, mis selgitab hästi, mida põnn juhtunule järgnevalt koges.

“Sellest, kas väikelapse kiindumusstiil on turvaline või mitte, saab eriti hästi aru lahkumisolukordades. Kõige lihtsamalt: kui laps on ema lahkudes kurb ja ema tagasi tulles rõõmus, on tegu turvalise kiindumussuhtega. Mitteturvalist (vältivat, tõrjuvat, ärevat) suhet iseloomustab see, kui laps ema ära minnes ei kurvasta, ta jääb protesteerimata ka poolvõõraste hoolde. Kui ema naaseb, laps pigem väldib teda. Või on lapsel küll raske emast lahkuda, ent kui ema tagasi tuleb, on last keerukas rahustada, kuna ta justkui otsib lohutust, samas aga ka tõrjub seda. Kui väikelaps võõrastega ilma probleemideta lepib, siis arvatakse tihti, et tegu on iseseisva ja hästi arenenud lapsega. Sellisel puhul võiks pigem kaaluda, kas tegu pole mitte puudujäägiga kiindumussuhtes, ja kui nii, siis on kindlasti vaja tegelda parema kontakti ja läheduse loomisega.”

Temale turvatunde taastamisel järgisime aga soovitusi, et kuhugi jättes oleme ise võimalikult rahulikult, kinnitame, et tuleme järgi ja tulles oleme samuti positiivsed. Vajadusel hoiame lühemat aega, et ta saaks piisavalt palju positiivseid kogemusi peale. Nende nädalate jooksul mainis ta ise seda mõnedel kordadel ning vahel küsisin temalt ise, kas nuttis ka ja tundis puudust ning peegeldasin tundeid. Otsustasime, et hoidu vahetame vaid sel juhul, kui oleme 100% kindlad, võtame nii palju aega kui tarvis, et tal kohaneda lasta.

Viited

  1. Postimees: “Lapse arengu ABC sünnist kolmanda eluaastani

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s