Augustikuu teisest nädalast tundsin, kuidas nohu ja köha endast märku andma hakkasid. Kui Pisike E eelmisel hommikul ärgates veidi nohune oli, siis haigust kohe ei kahtlustanud. Juhtus aga nii, et olime kogu nädala mõlemad haiged. Põnnil tugevam nohu ja köha ning paaril päeval ka väike palavik ning minul leebem versioon nohust ja köhast. Tööl käimist jätkasin esialgu. Nädalavahetusel haigus korra võimendus ja pühapäeval tundsin, kuidas üks näo pool on veidi imelik. Huulel ja suus oli osaliselt tunne nagu oleksin midagi mentooliga söönud. Ega ma alguses sellele eriti tähelepanu ei pööranudki, kuid õhtuks oli ka põsk ja lõug kuidagi surisevad, toidu maitset selle poolega ei tundnud ja toidu struktuur oli samuti tavapärasest erinev. Pisike E õnneks tasapisi paranes ja tüsistusi ei tekkinud. Kahe nädalaga omöödus köha ja nohu.
Minul aga nii hästi ei läinud. Kuna see on esmakordne ja samas üsna hirmutav kogemus ning mõjutas ka põnni eest hoolitsemist, siis otsustasin selle üles kirjutada. Teiste kogemusti ja infot otsides ma head ülevaadet ei leidnud ka.
Niisiis, esmaspäeva hommikuks kumises ja surises mul sisuliselt pool näo paremast poolest ning otsustasin perearsti juurest läbi käia. Jutuajamise käigus selgus, et tõenäoliselt on tegu viirushaiguse järel tekkinud näonärvi kahjustusega. Kasvajate ja teiste raskemate haiguste välistamiseks suunas arst mind aga EMOsse, kus on ka valveneuroloog olemas. Seadsingi sammud Paldiski mnt-l asuvasse Lääne-Tallinna Keskhaigla erakorralisse abisse, sest selles pidavat ka lühem ooteaeg olema.
Lumbaalpunktsiooni tegemine
Kohapeal sujus kõik hästi ja väga pikalt ootama ei pidanud. Sellest, kuidas pea tuimuse uurimine edasi läks ja kuidas toimus paranemine kirjutan pikemalt siin. Praegu aga hüppan edasi selleni, kui otsustati ka seljaajuvedelikku võtta ehk teostada lumbaalpunktsioon. Kuna vereproovi ja MRT järgi seotud probleemi ei tuvastatud, siis pakuti välja välistada ka meningiit, mille tuvastamiseks tuleks seljaajust proov võtta. Põnni sünnitamisest mäletasin hästi, et seljalülide vahele lükatav nõel eriti mõnus ei ole ja protseduur oli ebameeldiv. Siis oli mul küll suur kõht ees ja kerra tõmbamine ei olnud sünnitustegevuse käigus eriti lihtne. Kahtlesin, kuid otsustasin ikkagi ära teha. Hirm meningiidi ees oli suurem. Panin allkirja ja jäin ootama.
Mõne aja pärast tulid mõned arstid, juhendasid kerra tõmbama ja selgitasid, et pärast peab 2 tundi küljeli olema, puhastasid selja ja tegid valuvaigistava süsti. See oli veidi ebamugav, kuid valus eriti ei olnud. Seejärel tundsin nõelatorget, mille peale küsisin, kas teevad veel ühe süsti. Küsisid, kas tundsin ja vastasid, et ei tee. Mõne hetke pärast tundsin mõlema puusa juures teravat selget valu, mida kohe ka mainisin. Sellepeale sain aru, et nad olidki vedelikku juba võtma asunud. Rohkem valu ei tundnud, kuid lasti köhatada ja kõva häälega 60ni lugeda, kuna vedeliku katsutitesse nirisemine peatus. Lõpuks saadi vajalik kogus, 5 katsutit, ja protseduur lõpetati.
Jäin külili nii nagu olin ja rohkem juhiseid ei antud. Selleks ajaks olin EMOs juba üle 4
tunni sees olnud. Pea oli paremalt poolt imelik, kuid õnneks kõvasti ei valutanud. Pooleteisetunni jooksul käidi minu enesetunnet küsimas ja veeni lasti vedelikku vähese valuvaigistiga. Olin hommikust saati söömata olnud ja ega midagi joonud polnud ka. Pool tundi veel ja lubati lahkuda. Tundsin, et pea hakkab lisaks tuimusele tasapisi tuikama, tugevat valu ei olnud. Diagnoosiks sain parema kuklanärvi neuralgia. Pisike E ja Suur E tulid mulle haiglasse järgi ning sõitsime koju. Kodus tegin enne magama minekut veel toimetusi, panin Pisikese E magama ja peale valuvaigisti võtmist läksin ka ise. Ei osanud veel aimatagi, mis järgmisel päeval ees ootab.
Esimene päev kodus ja tagasi EMOsse
Öösel ärkasime Pisikese E-ga mitu korda, nii nagu
tavaliselt. Peavalu ja nüüd ka seljavalu oli tugevamaks läinud ning sobivat asendit oli raskem võtta. Tundsin, kuidas üles selja keskosast kuklani välja selline valulik pinge tekib. Aga see oli veel talutav. Hommikul ärgates tundsin, kuidas järjest halvem on. Nii kui end püstiasendisse sain, tekkis otsaette ja kuklasse terav suheliselt välja kannatamatu valu. Valu sai alguse umbes selja keskosast, vedeliku võtmise kohast ja sarnases ehk jalakrambiga, mis mõnikord sääremarja tekib. Esialgu võtsin kaks 500mg Pamoli nimelist paratsetamooli sisse, püüdsin edasi magada ja sobivat poosi leida, kuid valu oli piisavalt tugev ja pinge ülakehas ei tahtnud ära minna. Kui magamine ei õnnestunud, Pisikest Ed tõsta ei saanud ja pisarad valust voolasid, sai otsustatud EMOsse tagasi minna.
EMOsse jõudes vaadati üle ja küsi täpsustavasid küsimusi ning peale kanüüli paigaldamist pandi igaks juhuks ka vedelik koos valuvaigisti ja oksendamisvastase ravimiga tilkuma. Pooletunnine autosõit EMOsse oli kulgenud pool küliti, iiveldades ja oksendades. Juba kodus ajas iiveldama ja oksendama. Selleks hetkeks ei saanud ma kuidagi pikali olla, sest sisuliselt kogus seljas ja kaelas olid sellised valud nagu võiks kirjeldada nt sääremarjakrambiga. Terav ja pingeline valu, mis kuidagi üle ei lähe ja mida ei kannata selle tugevuse tõttu taluda. Poos millega kannatas kuidagi olla oli oma kätest seljatagant kinni võtta ja istukil olles õlgu tagasi suruda. EMOs olles avastasin, et mulle sobis haiglavoodis poolistukil asendis olla. Siis valu vähenes ning teravat otsesise ja kuklavalu ei tekkinud.
Mind üle vaadanud neuroloog lasi teha kompuutertomograafia uuringu, mis probleeme ei tuvastanud. Seega olid päris kindlad, et mul tekkis seljaajuvedeliku võtmise järel tüsistus. Nimelt jäi suure tõenäosusega seljaaju vedelikku süstlanõela torkekohast vedelikku lekkima, mis takistas selle taastumist ja tavapärase rõhu tekkimist. See pidavat väljenduma terava valuga peas ning õlavöötme ja selja valuga. Prognoos oli paranemisega kuni 10 päeva jookusul, nädalaega peamiselt pikali olles ning keeluga raskusi ja sh ka Pisikest Ed tõsta.
Siruli maas
Järgmised kolm päeva möödusid väga raskelt. Nii pea- kui ka seljavalud olid tugevad ning ka väga lühiajalised istumisasendis viibimise või püsti liikumised tõid pisarad silma. Peamiselt liikusin kummargil, sest peavalu oli siis veidigi väiksem. Tuli ette ka käpuli liikumist. Kael oli kange ja valus ning pead rinnale ei saanud, selline tunne nagu kukal kisuks tahapoole.
Patient.info lehelt leidsin hästi kirjeldatud põhjuse ja tagajärjed.
“The risk of getting a post dural puncture headache after an epidural or spinal injection is between 1 in 100 and 1 in 500 procedures.
What causes the headache? Your brain and spinal cord are contained in a bag of fluid. The bag is called the dura and the fluid is called the cerebrospinal fluid (CSF). For an epidural, a needle is used to inject local anaesthetic just outside the dura. If the needle accidentally passes through the dura, a small hole is made, through which CSF can leak out.
When a spinal injection is given, a very fine needle is inserted through the dura deliberately. Although the hole made by a spinal needle is exceptionally small, in some people this can still lead to leakage of CSF. If too much fluid leaks out through the hole in the dura, the pressure in the rest of the fluid around the brain is reduced. This causes the typical headache.
If you sit up, the pressure around your brain is reduced even more. This lowered pressure makes the headache worse.”
Valude veel suuremaks minemisest hoidmiseks võtsin päris suuri doose valuvaigisteid. Iga 6-7 tunni tagant kaks 500mg paratsetamooli Pamool ning nende vahepeal samuti 6-7 tunni järel ühe 400mg ibuprofeni Ibustar. Need olid EMO väljapakutud annused. Minu jaoks olid need väga suured, sest tavapäraselt ei tarvita valuvaigisteid üldse või siis harva 1 tableti. EMOs käimisele järgneval kolmel päeva niimoodi võtsingi, kuigi ikkagi olid valud tugevad. Valveneuroloog pakkus tegelikult võimaluse haiglasse jääda, sest üldselt olevat need, kes korra valu pärast tulnud on, öösel või järgmisel päeval tagasi tulnud. Igal juhul suutsin kodus vastu pidada.
Aga tõepoolest olin peamiselt voodirežiimil. Proovisin rohkem magada või niisama pikali olla ja minimaalselt liikuda, teha vaid tõesti vajalikke käimisi. Muidu läksid valud taas liiga suureks ja kohati ajas taas iiveldama. Kui end veidi paremini tundsin, siis toimetasin ise külili lamades lühiajaliselt midagi sülearvutiga või lugesin artikleid mobiilist. Söömine oli aga suur katsumus. Õnneks tegi mees söögi valmis, sest muidu ei oleks ma vist midagi eriti söönud. Esiteks ei tundnud ma poole suu ja keelega maitsest, kui siis ehk soolast ja sedagi nõrgalt. Selle suu poolega ei saanud ma ka hästi närida, sest see osa oli tuim, samuti ka osa neelust ja kippusin pidevalt põske, huulde hammustama. Teine probleem oli aga see, et ma ei saanud püsti asendis olla ja pidingi seda pikali olles tegema. Ka see oli aga piisavalt ebamugav. Isu hakkas täitsa ära kaduma. Nädalaga kaotasin lausa 2 kilo ja enesetunne oli kehva. Siiski midagi suutsin ikkagi sisse pressida.
Pisikese E eest hoolitsemine ja paranemine
Tõeliselt raske oli olla abitu, mitte suuta normaalselt liikuda, süüa, end pesta, riietuda, tualetis käia ja loomulikult lapse eest hoolitseda. Ma ei saanud temaga mürada, teda tõsta, süüa anda ning mähkmeid ja riideid vahetada. EMOs muidugi keelati see ära, kuid samas paaril korral proovides sain aru, et lihtsalt ei saagi seda teha. Mees oli sel ajal veel lapsehoolduspuhkusel ja nii kui nii kodune. Seega tegi kõiki neid tegevusi ise ja hoolitses ka minu eest. Enesehaletsus tuli ikka korduvalt peale. Kõik mured tundusid veelgi suuremad ja pilt muserdav. Lisaks oli nägu ju endiselt osaliselt tuim ja ei teadnud, kuidas selle raviga edasi olema hakkab. Vähemalt sain lapsele rinda anda ja kaisus hoida, veidi mängida. Imetamine oli valuvaigistite tõttu ka piiratud.
Reedel, ehk neljandal päeval peale seljaajuvedeliku võtmist tundsin, et saan valuvaigistite koguseid vähendada ja umbes süstekohast kuni pähe välja liikunud valu oli tasaspisi vähenenud. Iga päevaga oli pingesse minev koht läinud nö lühemaks kuni selleks päevaks oli valu kaelast kuni peani. Laupäeval oli tunne veelgi parem ja juba sain täitsa püsti liikuda, taas istudes süüa ning põnniga tasapisi tegelema hakata. Kui igal hommikul oli kael väga kange ja pea valutas, siis pühapäeva hommik oli esimene, kus valutamine oli väike ja istukile tõustes ei olnudki enam valutorkeid peas ega kuklas. Tundsin, et kuidas rõõmujudinad käisid üle keha ja pisarad tahtsid voolama hakata.
“Kas tõesti on see nüüd möödas? Nii tore! Enam kunagi ei taha
Pildi allikas: backwest.com
midagi sellist kogeda. Pean oma tervise eest rohkem hoolt kandma. Kohe hakkangi pihta”. Sellised mõtted jooksid peas võidu. Kuigi alaselg veel veidi tuikas, siis pühapäeva jooksul loobusin valuvaigistitest ja Pisikene E sai taas minuga terve päeva koos veeta. Suure E lasime selleks päevaks puhkama. Järgmine öö möödus tavapäraselt ja ilma suuremate valudeta. Alaselg tuikas veel mõned päevad, kuid esmaspäeval seadsin sammud tagasi tööle ja asusin igapäevast elu taastama. Näo osaline tuimus püsis veel nädalaid, kuid sellest kirjutan eraldi siin (varsti).
Kokkuvõtteks ütleksin, et see oli üks väga hirmus ja elurõõmu mõjutav kogemus, mis raputas mind korralikult, tuletas meelde, mis elus oluline ja väärtuslik on. Siiski loodan, et ei pea seda enam kunagi kogema. Kui seljaajuvedeliku võtmine mingil põhjusel taas vajalik olema peaks, siis tuleb igaks juhuks end ette valmistada ning arvestada sellega, et umbes nädal möödub peamiselt pikali asendis ja päris üksinda hakkama saada ei ole võimalik. Eelkõige siis, kui lapsed on. Kedagi tuleks igaks juhuks juba enne osadeks toimetustekski appi paluda ja tööl teavitada, et võib ka nii minna. Kohtumisi ja minekuid ei tasuks eriti planeerida ning arvestada, et valuvaigistite kogus võib märkimisväärne olla. Muidugi ei pruugi nii halvasti minna ja heal juhul saab juba 1-2 päevaga tavapärane elu taastatud.
Täiendus 21.09.2018 
Pool aastat peale seljaajuvedeliku võtmist, märtsis 2017, olin kolm päeva täiendavatel uuringutel. Uuringute jooksul võeti ka uus seljaajuvedeliku proov ja sellest tuvastati herpesviiruse kehad ning diagnoosiks sain Mollareti meningiidi ehk korduva healoomulise meningiidi. Toona tekkis kahtlus, et võib-olla põdesin valuvaigistite toel hoopis haiguse võimendumise läbi. Aja jooksul, kui olen rohkem juurde lugenud, on see kahtlus pigem süvenenud. Nii seljaajuvedeliku võtmise sümptomid kui ka Mollareti meningiidi sümptomid võivad väga sarnased olla. Lisaks ei pruugi vedeliku võtmise korral meningiit alati tuvastatud saada. Kas see oli tüsistus või hoopis haigus ise, seda muidugi täpselt teada ei saagi, aga ehk on kasulik teadmine.
Loe ka:
- Emme haiglas uuringutel: päev 1 (8.03.17)
- Emme haiglas uuringutel: päev 2 (9.03.17)
- Emme haiglas uuringutel: päev 3, meningiidi diagnoos ja ravivõimalused (10.03.17)
- Mõtisklused elu üle (18.06.17)
- Mollareti meningiit ehk korduv healoomuline meningiit (16.09.18)
Viited:
- Inimene.ee: Näonärvi halvatus e Belli paralüüs
- ITK: infomaterjal lumbaalpunktsiooni kohta
- Eesti Päevaleht: Kompuutertomogaafia
- Patient.info: Peavalust peale epituraali ja seljaajuvedeliku võtmist (INGL)
Minu pisike põnn 