5 aastat uue elu loomist. Kaua tehtud, kaunikene.

Meie Pisike E oli väga oodatud. Olime Suure E-ga olnud koos umbes 5 aastat, kui ka tema tundis, et meie ellu võiks tulla uus elu. Juba veidi aega enne seda ei olnud me väga järjepidevalt uue elu algust ka takistanud, kuid sel hetkel tuli teadlik otsus. Vihjeid ja küsimusi lapse saamise osas oli selleks ajaks üksjagu juba tulema hakanud. Muidugi ootas kõige enam seda ämm ja mõned lähemad sugulased.

Pildi allikas: http://www.crosswalk.com

Otsustasin selle postituse üsna avameelselt kirjutada, sest minu kogemuse põhjal on need teemad tihtipeale tabud. Ehk tunneme end nende pärast kuidagi teistest halvematena või kardame saada negatiivet hinnangut. Tegelikult võib raskete kogemuste jagamine tuua hoopis mõistmist ja tuge ning võime leida lahendusi, milleni ise ei ole jõudnud.

Aeganõudev algus

Aeg möödus, kuid uus elu algust ei saanud. Menstruatsioon toimus korrapäraselt, tsükkel oli üldiselt sama pikk nagu alati. Paar korda olin aastate jooksul alakõhuvaluga kiirabis käinud, kuid valude põhjus jäi tuvastamata. Olles aasta takistamatult uut elu loonud rääkisin murest günekoloogile, kes mu maha rahustas. Selgitas, et see võibki isegi paar aastat või rohkemgi aega võtta ning enne ei ole vaja lisauuringutele minna, kui mitu aastat regulaarset proovimist seljataga on. Naise viljakus pidavat hakkama langema alates 24. eluaastast. Minu günekoloogilise läbivaatuse käigus probleeme ei leitud ja ka uuringud olid korras. Kinnitust sai vaid PAP-viirus, mis mul mitme aasta jooksul vahetevahel välja tuli. Vahel olid proovid täitsa korras. Õnneks oli tegu viiruse tüvega, millest vähki edasi arenama ei peaks ja mis ravi ei vaja, kuid kontrolli kord poole aasta tagant. Igal juhul soovitati veel aasta oodata ja kui ka selleks ajaks rasedaks jääda ei õnnetu, siis uuesti kontrolli tulla.

Möödus järgminegi aasta, muutusteta. Ka see eluperiood oli mul väga aktiivne, töö pingeline ja stressitekitav. Kolmas aasta hakkas tiksuma, kui otsustasime mõlemad uuringutele minna. Suurel E-l läks uuringutega kiiremini, nii et kõige pealt saime tema uuringute vastused. Selgus, et kõik on lausa kõige paremas korras. Tekkiski kahtlus, et järelikult on asi minus. 2013. aasta kevadel käisin günekoloogi juures, kes suunas mu ITK viljatusravi arsti juurde. Jäin nii günekoloogi kui ka arstiga väga rahule.

Antibeebipillid ja hormoonid

Vastuvõtu ajal rääkisin uuesti ära probleemi kunagiste antibeebipillide võtmisega. Või õigemini tekkis probleem peale seda, kui olin 1,5 aastat võtnud ja ära lõpetasin. Näkku, õlgadele ja seljale tekkisid vistrikud ning kehakaal tõusis mõne kuu jooksul 7 kilo võrra. Eriti keeruline oli see minu jaoks seetõttu, et puberteedieas olid mul vaid mõned üksikud punnid näos. Toona tehtud uuringute käigus tuli välja, et hormoonid on mul küll veidi paigast ära, kuid midagi tõsist ei leitud. Aastate jooksul kirjutati välja mitmeid erinevaid kreeme, mida visalt, kuid sisuliselt tulemusteta järjepidevalt peale määrisin. Probleemid aknelise nahaga olid selleks ajaks olnud ligi 12 aastat. Samas ei välistatud ka seda, et probleem võib olla toitumises. Peale pillide võtmist pidavat isegi paar aastat aega võtma, et hormoonide tootmine kehas paika läheks. Nojah, üks arst suutis šokeerida sellega, et see võib ka 10 aastat võtta ning võivad probleemid jäädagi. Selgus, et osadel juhtudel võib pillide võtmine ka aastaid peale lõpetamist lapsesaamist mõjutada. Kui teismeea lõpus Logesteid võtma hakkasin, siis muidugi ei räägitud sellest midagi. Selleks ajaks möödas juba 7 aastat.

Tupepõletik ja haavand emakakaelal e selle väljapoole pöördumine e ektoopia

Mõned harvad korrad tupepõletiku põdemist ja aastaid valulik seks arstil erilisi muremõtteid ei tekitanud, ehk küll kaastunnet. Viimane kestis  umbes viis aastat ja selleks ajaks oli seks olnud juba paar aastat valutu. Füüsiliselt, kuid vaimselt veel mitte. Arvatavasti põhjustas selle aastaid tagasi tekkinud haavand emakakaelale, mida arvati olevat kas kaasasündinud või hiljuti tekkinud. Välja tuli see nii, et ühel korral jäi peale päevasid veritsus alles ning nädala möödudes läksin arsti juurde. Veritsus peatus varsti, kuid valu jäigi. Üldiselt ei pidavat see probleeme ega valu tekitama, kuid samas võis põletiku korral tundlikum olla. Kui sellest murest mitmele arstile aja jooksul rääkisin, siis pigem öeldi, et osadel nii ongi ja midagi teha ei saa. Muutus toimus aga siis, kui kord tõenäoliselt vahepeal nõrgenenud immuunsuse tõttu tekkinud tupepõletikku ravisin ja peale ravi lõppu ka valu suguühte ajal kadunud oli. Muidugi ei suutnud ma seda uskuda, isegi arvati, et see võis kuidagi ka psühholoogiline olla. Haavand ehk väljapoole pöördunud emakakael oli ju jätkuvalt edasi. Igal juhul see valu kadus ja järgmiste aastate jooksul hakkas järgi andma ka sellest jäänud psühholoogiline trauma ehk kartus valu ees. Kahjuks ei julgenud või osanud ma nõustaja poole pöörduda, et tagajärjega tulemuslikumalt ja kiiremini tegeleda.

Uuringud ja ravi

Saades põhjalikult teada minu varasemad mured, leppisime kokku mõnedes tavalistes proovides ja uuede ajad menstruatsiooni tsükli erinevates etappides. Proovide tulemused olid üldiselt korras. Hormonaalsed muutused ei olnud väga suured, kuid avastati nn laisad munarakud. Üheks võimaluseks jäi ka endometrioosi põdemine. Selgus, et tsükli käigus munarakk liigub mööda munajuha ilusti ja vallandub, kuid ei saa päris valmis ning seetõttu ei ole ka viljastusvõimeline. Alustasin raviga, mille eesmärk oli rohkemate munarakkude vallandumine ja nende küpsemine. Paar nädalat peale ravi oli ultrahelis näha viis erinevas staadiumis munarakku, millest 2-3 olid küpsed. See tähendas, et ravi oli tõhus. Veidi hirmutav oli mõelda, et sisuliselt võisid ju kõik viljastuda. Beebi tegemine jätkus, kuid paari nädala pärast algasid päevad.

Elumuutus ja depressioon

Menstruatsiooni algamine kurvastas mind, olime juba nii kaua oodanud ja lootused olid mul kõrged. Olime arstiga juba kokku leppinud proovida veel ühe kuu jagu sama ravi ja kui see ei toimi, siis kasutada ka kõhtu süstitavat ravi, mis pidi veel lisatõuke andma. Selleni ma aga ei jõudnudki.

Samal perioodil oli mu elus toimimas väga oluline ja raske tööalane muutus. Aastate pikkune stressirikas ja füüsiliselt kurnav töö oli jõudnud sinnamaani, kus põlesin läbi. Vähene magamine, pidev pingeseisund ja raskustega silmitsiseismine. Tundsin, et enam kohe üldse ei suuda ja tegin töölt lahkumise avalduse. Lahkumine aga oli oodatust veelgi keerukam, nii et jõudsin tõsise ärevuse ja ka depressioonini. Otsustasin minna psühholoogi juurde, mis oli õige otsus. Veretesti järgi selgus, et ka sellel tulemusel olid hormoonid olid veidi paigast. See ilmestas ka depressiooni ning vestluse ja testi järgi diagnoositi keskmine depressioon.

Tegelikult arvas günekoloog, et üks põhjus, miks ma lapseootele ei jäänud oligi hoopis pikaaegne stressiseisund, kus keha oma ressursid just sellega tegelemisse suunas. Keha oli kurnatud ja ei olnud piisavalt sobilik. Mõned korrad psühholoogi juures käimist aitasid probleemiga paremini hakkama saada ja pikem reis Eestist eemale vähendas ärevust nii palju, et ravimeid võtma hakkama ei pidanud. Lapse saamise soovitas ta vähemalt kaheksaks kuus ootele panna. Nii jäigi see ravi pooleli ning minu elus algas aeg oma vaimse ja füüsilise tervise taastamiseks.

Uus algus

Depressioonist taastumine võttis aega, meeleolu oli pigem negatiivne ja tihti oli meeleolumuutusi. Aegamisi hakkasin aru saama, mis minuga üldse need viimased aastad toimus ja mõistma märke, mis probleemist juba kauem märku andsid. Olin asjas nii sees, et ei osanud neist varem aru saada. Oli inimesi, kes mõne võrra sellele tähelepanu juhtisid, kuid asja tõsidust ei osanud tõenäoliselt ka nemad näha. Ja eks muutused saavadki alguse sellest, kuid me probleeme tunnistama hakkame.

Kätte oli jõudnud 2014. aasta suve lõpp. Elu oli taas rahulikum, töökoht stabiilsem ja suhe hea. Last me aktiivselt nö ei teinud, kuid ei takistanud ka. Ühel augustikuu päeval, kui jooksmas käisin, tundsin finišisse lähenedes, kuidas rinnad on nii väga valusad, eriti nibud. No kohe kuidagi ei saanud joosta nii et riie neid puudutas. Hoidsin särki ja rinnahoidjaid eemal ja jooksin lõpuni. Koju sõites tundsin, et ajab iiveldama ja muidu ka väga uimane olla. Esialgu kahtlustasin ilma, sest oli tõeliselt palav päev ja ehk pingutasin lihtsalt üle. Tegelikult olid päevad 3-4 päeva hilinenud, kuid see oli tavapärane. Ja kuna tõenäosus ilma ravita laps saada vist väga kõrge ei olnud, siis üldse ei kahtlustanud.

Paari päeva pärast otsustasin igaks juhuks rasedustesti teha. Laupäeva hommikul võtsin asja ette. Mäletan, kuidas veel mõtlesin, et no nüüd võiks küll kaks triipu tulla. Selline soe tunne oli minus, valmisolek. Samas olin teste mitmeid kordi varem teinud ja alati olid need negatiivsed olnud. Nii et pigem valmistusin selleks taas. Ja mu üllatus oli suur, kui kahte lillat triipu nägin. Suu läks naerule ja tundsin rõõmu. Tegin testist telefoniga pildi ja saatsin Suurele E-le, kes helistas mulle paar tundi hiljem, kui oli üles ärganud ja pilti näinud. Ootasin kannatamatult. Ka temal oli hea meel. Ja sellega algaski meie teekond koos uue eluga minu sees kasvamas.

Tunded, kui lapse saamine võtab aega

Tegelikult oli mul raske pidevalt lastega seotud küsimustele vastata ja emotsioone näidata. Nähtavasti ei olnud ma valmis neid teemasid avalikumalt arutama ja seetõttu vastasin tihti, et aega on selle kiire asjaga. Tegelikult olin ikkagi õnnetu, et kuidagi lapseootele ei jäänud.Et mõned aastad tagasi pidime minu tervise pärast mõtte ootele panema ja lisaks ei õnnestunud esimene ravi. Nii et tean omast kogemusest, et see teema võib nii mõnelegi tundlik olla. Toimunust hiljem rohkem rääkides olen saanud teada, et ka sõbrannadel on olnud raskusi laste saamisega. Enamikul õnnestub esimeste ravidega, kuid nii mõnigi on pidanud läbi tegema suuremad muutused ja raskemad ravikuurid.

Elu ongi üks teekond. Teekond koos oma tõusude ja mõõnadega. Parim, mida me teha saame on õppida raskustest ja väärtustada kõike head, mis meie elus on. Olla kannatlik, vahel isegi väga kannatlik. Mõistma oma lapsepõlve ja mineviku kogemusi ning lasta nad vabaks, et tulevikus parema ja targemana edasi liikuda.

Viited

1. static.inimene.ee: valulik suguühe
2. www.endometrioos.ee
3. meelespea.net: pillide võtmine mõned kõrvalmõjud
4. hpv.ee: inimese papilloomviirus
5. webmd.com: Mis on depressioon (INGL)
6. psychologytoday.com: Depressioon kui sümptom (INGL)

 

Beebi käsi putukahammustusest paistes. Mida teha?

Suvel sain ehmatuse osaliseks, kui põnni labakäsi paiste läks. Hommikuse jalutuskäigu lõpuks märkasin, et tema pisike käsi koos sõrmedega on üsna paistes. Tuletasin meelde, et käele ta kuidagi kukkunud ei olnud ja kuhugi vahele see ka ei jäänud. Kõrvenõgestesse ja teistesse kõrvetavatesse taimedesse ta sattunud ei olnud. Kuna tee kulges peamiselt looduses, kus ka sääski ja parme kohata võib, siis kumbagi neist ma ka kahtlustama hakkasin. Tõenäoliselt puges üks neist kärusse ja põnni uinaku ajal maiustas, nii et minule näha ei olnud.

Illustreeriv foto on internetiavarustest (nycgardening.blogspot.com), kuna endal jäi pilt tegemata. Põnnil oli käsi koos sõrmedega ühtlaselt paistes.

Allikas: nycgardening . blogspot . com

Mure oli alguses muidugi üsna suur, sest polnud varem nii paistes beebi kätt näinud ja näis raskesti usutav, et näiteks sääsehammustus niimoodi mõjuda võib. Kuigi pean tõdema, et punnid püsivad tal päris kaua ja on laiemad laigud. Igal juhul küsisin nõu numbrilt 1220 ja lugesin ka internetist. Kuna pisike E käele ise kuidagi teistmoodi tähelepanu ei pööranud ja käitus tavapäraselt, siis soovitati teda jälgida, et ei jääks näiteks kuidagi loiumaks ning kahtluse korral ikkagi esmaabi saamiseks kliinikusse pöörduda. Probleem õnneks aga ei süvenenud ja paari päevaga oligi paistetus täiesti läinud, just nagu selgitatigi.

Igal juhul lugesin putukahammustuste kohta seetõttu pikemalt ja lisan siia mõned olulisemad lõigud ja viited. Enne beebile millegi peale määrimist tuleb muidugi olla võimalikult kindel, et talle sellest mingisugust allergilist reaktsiooni ei teki ja vajadusel veel kasvõi perearsti nõuandenumbrilt 1220 lisainfot küsida.

Foorumitest leiab järgmisi soovitusi: lavendliõli, teepuuõli, mentoolpiiritus, Plix (Orto toode), beebide haudumisvastane Sudocrem, astelpaju-saialilleõli, BROS aaloegeel. Ingli Pai Sääsekupuleevendaja, mis on 100% looduslik toode (lavendliõli ja teepuuõli). Selle juures pidavat hea olema see, et see toimib samaaegselt ka sääsepeletajana. Saialilletinktuur, millega ka beebi nabakönti puhastatakse.

Hammustuse kohad soovitatakse enne puhtaks pesta, sest see vähendab põletiku ohtu. Seep vähendab ka sügelust. Olenevalt punnide asukohast ja lapse vanusest võib sisuliselt proovida ka võimalust panna punnidele peale plaastrid, et nende sügamist vähendada.

1. Mis aitab sääsepunnide sügeluse ja paistetuse vastu

Mõned näited:

• Jahe kompress – keera jääkuubikud käteräti sisse ja hoia hammustustel. Jääkuubikuid võib ka otse hammustustel hoida, need muudavad hammustuskoha tuimaks.
• Sega söögisööda veega, et tekiks pasta ning kanna see sügelevatele hammustustele.
• Hammustustele võib hõõruda ka küüslauku või mädarõigast, mett, aaloemahla või -geeli.
• Tupsuta hammustusi sidruni- või laimimahlaga või hõõru sidruni- või laimiviiluga.
• Hõõru hammustusi sügavkülmas hoitud ehk külmutatud banaanikoore tükikesega.

2. Putukad tegid liiga? 25 nippi, mille abil punetavaid sääsepunne ja sügelust leevendada

“Hammustuskohta võiks aga määrida mentoolpiiritusega, spetsiaalse sääsehammustuse geeliga või spray variandiga. Neid tuleks osta küll ainult apteegist. Viin ja desinfitseerimisvahendid sügelemist ei leevenda. Kui hammustusi on väga palju, siis võib lapsel tõusta ka palavik. Antihistamiinseid preparaate võib suukaudselt kasutada arsti ettekirjutusel. Kui väiksemate kriimude korral tekib mädane põletik, siis tuleks lapsel veresuhkru analüüs teha ja konsulteerida lastearstiga.”

3. Herilaseallerigia

“Kui nõelamise järel kuni poole tunni jooksul tekib ükskõik milline järgnevatest kaebustest, tuleks kutsuda vältimatult kiirabi või pöörduda ise kiiresti lähimasse erakorralise meditsiini osakonda või meditsiiniasutusse:

• nõgeslööve ja/või nahasügelus üle kogu keha
• tugev paistetus kaela, suu või keele ümber
• hingamisraskus, hingeldamine
• iiveldus, krambid ja valu kõhus, oksendamine
• minestamine, peavalu, uimasus”

4. Parimad looduslikud sääsepeletajad

” …

Looduslike vahendite ainus miinus on see, et neid tuleb peale kanda sagedamini – umbes kord tunnis. Enne sääsetõrjevahendi valmistamist tasub aga teada ja vältida neid asju, mis sääski ligi meelitavad. Sääsed tunnevad “toidu” lõhna kuni 50 meetri kaugusele. Neile meeldivad teatud lõhnad. ”

Eeterlikke õlisid, mida sobiks sääskede peletamiseks kasutada, on rohkesti: sidrunheinaõli, sidruni-eukalüptiõli, lavendliõli, kaneeliõli, kastoorõli, rosmariiniõli, seedriõli, piparmündiõli, nelgiõli, geraaniumiõli, tüümianiõli, sojaõli, nelgiõli, küüslauguõli, männõli, basiilikuõli, köömneõli, neemipuu õli, teepuuõli jt. Ka võib ise teha õlisid raudürdist, kirbumündist, loorberist, naistenõgesest jt. Lahjendamata tohib nahale määrida vaid üksikuid eeterlikke õlisid, näiteks teepuu- ja lavendliõli!

Paar näidet:

• “Eespool loetletud eeterlikes õlides kasutatud taimi võib tarvitada sääskede peletamiseks ka muul moel, näiteks sidrunheina ükskõik millises vahendis — küünlana, viirukina, kreemis. Õues istudes pole aga küünlaid ja viirukeid mõtet kasutada, kuna nende lõhna pole tuule käes tunda.
• Sääski aitab peletada ka tavaline äädikas — lahjenda, pane spreipudelisse ja muudkui pihusta.
• …”

Loe edasi, kuidas sobivaid sääsepeletajaid valmistada.

Viited

1. Postimees: Mis aitab sääsepunnide sügeluse ja paistetuse vastu
2. Delfi: Putukad tegid liiga? 25 nippi, mille abil punetavaid sääsepunne ja sügelust leevendada
3. Postimees: Herilaseallergia võib avalduda ootamatult igas eas
4. Delfi: Parimad looduslikud sääsepeletajad

Mida teha, kui tekib piimapais?

Veidi aega peale sünnitust muutusid rinnad tõepoolesit kivikõvaks ja paisusid uskumatult suureks. Veel enne sünnitust olin murelik, et äkki tekib piimapais ja mis veel hullem rinnapõletik. Lugesin raamatutest ja internetist lugusid, kui valulk ja ebamugav see olla võib.

Perekool.ee veebilehel kirjutatakse järgmiselt:
“Rinnapõletik algab tavaliselt ummistunud piimajuhast, mis sulgeb mõne rinnas olevatest piimasagaratest nii, et piim ei pääse voolama ning tekib pais. Paisu tunned ära kõvast valulikust tükist ühes rinnas.Põhjused, miks piimajuha ummistub, võivad olla väga erinevad:

• liiga harv või lühike imetamine
• järsud muutused imetamiskordade arvus; näiteks, kui laps jätab vahele öise söögikorra, või olete ajutiselt lapsest lahus, või alustate lapsele lisatoidu andmisega liiga vara või lähete tagasi tööle jne.
• ebamugav asend või sõrmede liiga tugev surve rinnale toitmise ajal
• kitsas, pigistav rinnahoidja
• rinna maha jahtumine enne toitmist jms.”

Raseduse lõpu poole laenasin rinnapumba ja ostsin rinnapiima kogujad juhuks, kui peale sünnitust see probleem tekib, et võimalikult kiiresti tegutsema asuma saaks. Minu õnneks ei pidanud toona kumbagi läbi kogema. Kindlasti aitas see, et peale sünnitust tõi mees poest suure kapsapea, mille haigla külmikusse panime ja regulaarselt imetamise vahel kasutasin. Võtsin kõvema juure osa ära ja tegin parajateks tükkideks ning katsin rinnad nii, et nibud jäid välja. See oli mõnus ja rahustav leevendus.

Ummistunud piimajuha

Aga ühel ilusal juunikuu õhtul, kui põnn juba 1 aasta ja 2-kuune oli, avastasin, et üks rind on kuidagi kõva ja ebamugav. Just see vasakpoolne, mida Pisike E rohkem imeda armastab. Teine oli tavapäraselt pehme. Põnnil oli peatselt söögiaeg tulemas, nii et lisaks lisatoidule pakkusin ka rinda juurde.

1. Kõige pealt imes sellest kõvemast rinnast, kuid loobus kiiresti ja küsis teist rinda.
2. Seejärel proovisin ise rinnast piima kätte saada. Vastava pigistamise peale avastasin, et välja tuleb vaid üks juga, kuigi tavaliselt ehk isegi 5 või rohkemgi.
3. Seejärel sättisin pisikese E lõuaga rinna kõvemale poolele, et just neid näärmeid paremini stimuleeriks. Mäletan, et see pidi aitama. Ise masseerisin kaasa ka. 5-10 minutiga midagi ei muutunud.
4. Panin kokku varem laenatud rinnapumba, kuid ka see ei aidanud.
5. Viimases hädas proovisin ise välja imeda samal ajal rinda masseerides. Samuti ei aidanud. Hakkasin juba muretsema, et viimati tekib veel rinnapõletik.

Toksisin google.com lehele piimapaisu sõna sisse ja hakkasin uurima, mida veel teha saan. Lisaks proovitule soovitati paluda mehel abi rinnapiima välja imemiseks ning minna sooja dušši alla ja  seejärel uuesti imetada.

6. Kõige pealt otsustasin proovida sooja dušši. 10 minutit dušši all mõnuletud ja tegin uuesti proovi. Ja endalegi üllatuseks see toimis! Piima hakkas tulema. Oi kui hea ja kerge oli olla. Põnn sai korraliku õhtuse piimakoguse ning mina vabanesin ebamugavusest ja kartusest rinnapõletiku ees. Igaks juhuks hoidsin kõvema koha peale umbes 15 minutit külmkapist võetud ja õhemasse käteratikusse mässitud hapukurgipurki.

Ummistusest vabanemise soovitused perekool.ee veebilehel:
“1. sagedasti rinnad tühjaks
2. enne toitmist (ja/või lüpsmist) rindadele sooja
3. toitmist (ja/või lüpsmist) alusta rinnanibude massaažiga
4. pärast toitmist/lüpsmist pane “tüki” kohale külma 15-20 minutiks”

Viited

1. Perekool: piimapais ja rinnapõletik
2. Kaheksa soovitust juhuks, kui rinnapiima on liiga palju
3. Pere ja laps: 10 nippi, kuidas last paremini imetada

Seljaajuvedeliku võtmine (e lumbaalpunktsioon) ning tüsistusena tekkinud pea- ja seljavalud

Augustikuu teisest nädalast tundsin, kuidas nohu ja köha endast märku andma hakkasid. Kui Pisike E eelmisel hommikul ärgates veidi nohune oli, siis haigust kohe ei kahtlustanud. Juhtus aga nii, et olime kogu nädala mõlemad haiged. Põnnil tugevam nohu ja köha ning paaril päeval ka väike palavik ning minul leebem versioon nohust ja köhast. Tööl käimist jätkasin esialgu. Nädalavahetusel haigus korra võimendus ja pühapäeval tundsin, kuidas üks näo pool on veidi imelik. Huulel ja suus oli osaliselt tunne nagu oleksin midagi mentooliga söönud. Ega ma alguses sellele eriti tähelepanu ei pööranudki, kuid õhtuks oli ka põsk ja lõug kuidagi surisevad, toidu maitset selle poolega ei tundnud ja toidu struktuur oli samuti tavapärasest erinev. Pisike E õnneks tasapisi paranes ja tüsistusi ei tekkinud. Kahe nädalaga omöödus köha ja nohu.

Minul aga nii hästi ei läinud. Kuna see on esmakordne ja samas üsna hirmutav kogemus ning mõjutas ka põnni eest hoolitsemist, siis otsustasin selle üles kirjutada. Teiste kogemusti ja infot otsides ma head ülevaadet ei leidnud ka.

Niisiis, esmaspäeva hommikuks kumises ja surises mul sisuliselt pool näo paremast poolest ning otsustasin perearsti juurest läbi käia. Jutuajamise käigus selgus, et tõenäoliselt on tegu viirushaiguse järel tekkinud näonärvi kahjustusega. Kasvajate ja teiste raskemate haiguste välistamiseks suunas arst mind aga EMOsse, kus on ka valveneuroloog olemas. Seadsingi sammud Paldiski mnt-l asuvasse Lääne-Tallinna Keskhaigla erakorralisse abisse, sest selles pidavat ka lühem ooteaeg olema.

Lumbaalpunktsiooni tegemine

Kohapeal sujus kõik hästi ja väga pikalt ootama ei pidanud. Sellest, kuidas pea tuimuse uurimine edasi läks ja kuidas toimus paranemine kirjutan pikemalt siin. Praegu aga hüppan edasi selleni, kui otsustati ka seljaajuvedelikku võtta ehk teostada lumbaalpunktsioon. Kuna vereproovi ja MRT järgi seotud probleemi ei tuvastatud, siis pakuti välja välistada ka meningiit, mille tuvastamiseks tuleks seljaajust proov võtta. Põnni sünnitamisest mäletasin hästi, et seljalülide vahele lükatav nõel eriti mõnus ei ole ja protseduur oli ebameeldiv. Siis oli mul küll suur kõht ees ja kerra tõmbamine ei olnud sünnitustegevuse käigus eriti lihtne. Kahtlesin, kuid otsustasin ikkagi ära teha. Hirm meningiidi ees oli suurem. Panin allkirja ja jäin ootama.

Mõne aja pärast tulid mõned arstid, juhendasid kerra tõmbama ja selgitasid, et pärast peab 2 tundi küljeli olema, puhastasid selja ja tegid valuvaigistava süsti. See oli veidi ebamugav, kuid valus eriti ei olnud. Seejärel tundsin nõelatorget, mille peale küsisin, kas teevad veel ühe süsti. Küsisid, kas tundsin ja vastasid, et ei tee. Mõne hetke pärast tundsin mõlema puusa juures teravat selget valu, mida kohe ka mainisin. Sellepeale sain aru, et nad olidki vedelikku juba võtma asunud. Rohkem valu ei tundnud, kuid lasti köhatada ja kõva häälega 60ni lugeda, kuna vedeliku katsutitesse nirisemine peatus. Lõpuks saadi vajalik kogus, 5 katsutit, ja protseduur lõpetati.

Jäin külili nii nagu olin ja rohkem juhiseid ei antud. Selleks ajaks olin EMOs juba üle 4
tunni sees olnud. Pea oli paremalt poolt imelik, kuid õnneks kõvasti ei valutanud. Pooleteisetunni jooksul käidi minu enesetunnet küsimas ja veeni lasti vedelikku vähese valuvaigistiga. Olin hommikust saati söömata olnud ja ega midagi joonud polnud ka. Pool tundi veel ja lubati lahkuda. Tundsin, et pea hakkab lisaks tuimusele tasapisi tuikama, tugevat valu ei olnud. Diagnoosiks sain parema kuklanärvi neuralgia. Pisike E ja Suur E tulid mulle haiglasse järgi ning sõitsime koju. Kodus tegin enne magama minekut veel toimetusi, panin Pisikese E magama ja peale valuvaigisti võtmist läksin ka ise. Ei osanud veel aimatagi, mis järgmisel päeval ees ootab.

Esimene päev kodus ja tagasi EMOsse

Öösel ärkasime Pisikese E-ga mitu korda, nii nagu tavaliselt. Peavalu ja nüüd ka seljavalu oli tugevamaks läinud ning sobivat asendit oli raskem võtta. Tundsin, kuidas üles selja keskosast kuklani välja selline valulik pinge tekib. Aga see oli veel talutav. Hommikul ärgates tundsin, kuidas järjest halvem on. Nii kui end püstiasendisse sain, tekkis otsaette ja kuklasse terav suheliselt välja kannatamatu valu. Valu sai alguse umbes selja keskosast, vedeliku võtmise kohast ja sarnases ehk jalakrambiga, mis mõnikord sääremarja tekib. Esialgu võtsin kaks 500mg Pamoli nimelist paratsetamooli sisse, püüdsin edasi magada ja sobivat poosi leida, kuid valu oli piisavalt tugev ja pinge ülakehas ei tahtnud ära minna. Kui magamine ei õnnestunud, Pisikest Ed tõsta ei saanud ja pisarad valust voolasid, sai otsustatud EMOsse tagasi minna.

EMOsse jõudes vaadati üle ja küsi täpsustavasid küsimusi ning peale kanüüli paigaldamist pandi igaks juhuks ka vedelik koos valuvaigisti ja oksendamisvastase ravimiga tilkuma. Pooletunnine autosõit EMOsse oli kulgenud pool küliti, iiveldades ja oksendades. Juba kodus ajas iiveldama ja oksendama. Selleks hetkeks ei saanud ma kuidagi pikali olla, sest sisuliselt kogus seljas ja kaelas olid sellised valud nagu võiks kirjeldada nt sääremarjakrambiga. Terav ja pingeline valu, mis kuidagi üle ei lähe ja mida ei kannata selle tugevuse tõttu taluda. Poos millega kannatas kuidagi olla oli oma kätest seljatagant kinni võtta ja istukil olles õlgu tagasi suruda. EMOs olles avastasin, et mulle sobis haiglavoodis poolistukil asendis olla. Siis valu vähenes ning teravat otsesise ja kuklavalu ei tekkinud.

Mind üle vaadanud neuroloog lasi teha kompuutertomograafia uuringu, mis probleeme ei tuvastanud. Seega olid päris kindlad, et mul tekkis seljaajuvedeliku võtmise järel tüsistus. Nimelt jäi suure tõenäosusega seljaaju vedelikku süstlanõela torkekohast vedelikku lekkima, mis takistas selle taastumist ja tavapärase rõhu tekkimist. See pidavat väljenduma terava valuga peas ning õlavöötme ja selja valuga. Prognoos oli paranemisega kuni 10 päeva jookusul, nädalaega peamiselt pikali olles ning keeluga raskusi ja sh ka Pisikest Ed tõsta.

Siruli maas

Järgmised kolm päeva möödusid väga raskelt. Nii pea- kui ka seljavalud olid tugevad ning ka väga lühiajalised istumisasendis viibimise või püsti liikumised tõid pisarad silma. Peamiselt liikusin kummargil, sest peavalu oli siis veidigi väiksem. Tuli ette ka käpuli liikumist. Kael oli kange ja valus ning pead rinnale ei saanud, selline tunne nagu kukal kisuks tahapoole.

Patient.info lehelt leidsin hästi kirjeldatud põhjuse ja tagajärjed.

“The risk of getting a post dural puncture headache after an epidural or spinal injection is between 1 in 100 and 1 in 500 procedures.

What causes the headache? Your brain and spinal cord are contained in a bag of fluid. The bag is called the dura and the fluid is called the cerebrospinal fluid (CSF). For an epidural, a needle is used to inject local anaesthetic just outside the dura. If the needle accidentally passes through the dura, a small hole is made, through which CSF can leak out.

When a spinal injection is given, a very fine needle is inserted through the dura deliberately. Although the hole made by a spinal needle is exceptionally small, in some people this can still lead to leakage of CSF. If too much fluid leaks out through the hole in the dura, the pressure in the rest of the fluid around the brain is reduced. This causes the typical headache.

If you sit up, the pressure around your brain is reduced even more. This lowered pressure makes the headache worse.”

Valude veel suuremaks minemisest hoidmiseks võtsin päris suuri doose valuvaigisteid. Iga 6-7 tunni tagant kaks 500mg paratsetamooli Pamool ning nende vahepeal samuti 6-7 tunni järel ühe 400mg ibuprofeni Ibustar. Need olid EMO väljapakutud annused. Minu jaoks olid need väga suured, sest tavapäraselt ei tarvita valuvaigisteid üldse või siis harva 1 tableti. EMOs käimisele järgneval kolmel päeva niimoodi võtsingi, kuigi ikkagi olid valud tugevad. Valveneuroloog pakkus tegelikult võimaluse haiglasse jääda, sest üldselt olevat need, kes korra valu pärast tulnud on, öösel või järgmisel päeval tagasi tulnud. Igal juhul suutsin kodus vastu pidada.

Aga tõepoolest olin peamiselt voodirežiimil. Proovisin rohkem magada või niisama pikali olla ja minimaalselt liikuda, teha vaid tõesti vajalikke käimisi. Muidu läksid valud taas liiga suureks ja kohati ajas taas iiveldama. Kui end veidi paremini tundsin, siis toimetasin ise külili lamades lühiajaliselt midagi sülearvutiga või lugesin artikleid mobiilist. Söömine oli aga suur katsumus. Õnneks tegi mees söögi valmis, sest muidu ei oleks ma vist midagi eriti söönud. Esiteks ei tundnud ma poole suu ja keelega maitsest, kui siis ehk soolast ja sedagi nõrgalt. Selle suu poolega ei saanud ma ka hästi närida, sest see osa oli tuim, samuti ka osa neelust ja kippusin pidevalt põske, huulde hammustama. Teine probleem oli aga see, et ma ei saanud püsti asendis olla ja pidingi seda pikali olles tegema. Ka see oli aga piisavalt ebamugav. Isu hakkas täitsa ära kaduma. Nädalaga kaotasin lausa 2 kilo ja enesetunne oli kehva. Siiski midagi suutsin ikkagi sisse pressida.

Pisikese E eest hoolitsemine ja paranemine

Tõeliselt raske oli olla abitu, mitte suuta normaalselt liikuda, süüa, end pesta, riietuda, tualetis käia ja loomulikult lapse eest hoolitseda.  Ma ei saanud temaga mürada, teda tõsta, süüa anda ning mähkmeid ja riideid vahetada. EMOs muidugi keelati see ära, kuid samas paaril korral proovides sain aru, et lihtsalt ei saagi seda teha. Mees oli sel ajal veel lapsehoolduspuhkusel ja nii kui nii kodune. Seega tegi kõiki neid tegevusi ise ja hoolitses ka minu eest. Enesehaletsus tuli ikka korduvalt peale. Kõik mured tundusid veelgi suuremad ja pilt muserdav. Lisaks oli nägu ju endiselt osaliselt tuim ja ei teadnud, kuidas selle raviga edasi olema hakkab. Vähemalt sain lapsele rinda anda ja kaisus hoida, veidi mängida. Imetamine oli valuvaigistite tõttu ka piiratud.

Reedel, ehk neljandal päeval peale seljaajuvedeliku võtmist tundsin, et saan valuvaigistite koguseid vähendada ja umbes süstekohast kuni pähe välja liikunud valu oli tasaspisi vähenenud. Iga päevaga oli pingesse minev koht läinud nö lühemaks kuni selleks päevaks oli valu kaelast kuni peani. Laupäeval oli tunne veelgi parem ja juba sain täitsa püsti liikuda, taas istudes süüa ning põnniga tasapisi tegelema hakata. Kui igal hommikul oli kael väga kange ja pea valutas, siis pühapäeva hommik oli esimene, kus valutamine oli väike ja istukile tõustes ei olnudki enam valutorkeid peas ega kuklas. Tundsin, et kuidas rõõmujudinad käisid üle keha ja pisarad tahtsid voolama hakata.

“Kas tõesti on see nüüd möödas? Nii tore! Enam kunagi ei taha

Pildi allikas: backwest.com

midagi sellist kogeda. Pean oma tervise eest rohkem hoolt kandma. Kohe hakkangi pihta”. Sellised mõtted jooksid peas võidu. Kuigi alaselg veel veidi tuikas, siis pühapäeva jooksul loobusin valuvaigistitest ja Pisikene E sai taas minuga terve päeva koos veeta. Suure E lasime selleks päevaks puhkama. Järgmine öö möödus tavapäraselt ja ilma suuremate valudeta. Alaselg tuikas veel mõned päevad, kuid esmaspäeval seadsin sammud tagasi tööle ja asusin igapäevast elu taastama. Näo osaline tuimus püsis veel nädalaid, kuid sellest kirjutan eraldi siin (varsti).

Kokkuvõtteks ütleksin, et see oli üks väga hirmus ja elurõõmu mõjutav kogemus, mis raputas mind korralikult, tuletas meelde, mis elus oluline ja väärtuslik on. Siiski loodan, et ei pea seda enam kunagi kogema. Kui seljaajuvedeliku võtmine mingil põhjusel taas vajalik olema peaks, siis tuleb igaks juhuks end ette valmistada ning arvestada sellega, et umbes nädal möödub peamiselt pikali asendis ja päris üksinda hakkama saada ei ole võimalik. Eelkõige siis, kui lapsed on. Kedagi tuleks igaks juhuks juba enne osadeks toimetustekski appi paluda ja tööl teavitada, et võib ka nii minna. Kohtumisi ja minekuid ei tasuks eriti planeerida ning arvestada, et valuvaigistite kogus võib märkimisväärne olla. Muidugi ei pruugi nii halvasti minna ja heal juhul saab juba 1-2 päevaga tavapärane elu taastatud.

Täiendus 21.09.2018 

Pool aastat peale seljaajuvedeliku võtmist, märtsis 2017, olin kolm päeva täiendavatel uuringutel. Uuringute jooksul võeti ka uus seljaajuvedeliku proov ja sellest tuvastati herpesviiruse kehad ning diagnoosiks sain Mollareti  meningiidi ehk korduva healoomulise meningiidi. Toona tekkis kahtlus, et võib-olla põdesin valuvaigistite toel hoopis haiguse võimendumise läbi. Aja jooksul, kui olen rohkem juurde lugenud, on see kahtlus pigem süvenenud. Nii seljaajuvedeliku võtmise sümptomid kui ka Mollareti meningiidi sümptomid võivad väga sarnased olla. Lisaks ei pruugi vedeliku võtmise korral  meningiit alati tuvastatud saada. Kas see oli tüsistus või hoopis haigus ise, seda muidugi täpselt teada ei saagi, aga ehk on kasulik teadmine.

Loe ka:

1. Emme haiglas uuringutel: päev 1 (8.03.17)
2. Emme haiglas uuringutel: päev 2 (9.03.17)
3. Emme haiglas uuringutel: päev 3, meningiidi diagnoos ja ravivõimalused (10.03.17)
4. Mõtisklused elu üle (18.06.17)
5. Mollareti meningiit ehk korduv healoomuline meningiit (16.09.18)

Viited:

1. Inimene.ee: Näonärvi halvatus e Belli paralüüs 
2. ITK: infomaterjal lumbaalpunktsiooni kohta 
3. Eesti Päevaleht: Kompuutertomogaafia
4. Patient.info: Peavalust peale epituraali ja seljaajuvedeliku võtmist (INGL)