Meie Pisike E oli väga oodatud. Olime Suure E-ga olnud koos umbes 5 aastat, kui ka tema tundis, et meie ellu võiks tulla uus elu. Juba veidi aega enne seda ei olnud me väga järjepidevalt uue elu algust ka takistanud, kuid sel hetkel tuli teadlik otsus. Vihjeid ja küsimusi lapse saamise osas oli selleks ajaks üksjagu juba tulema hakanud. Muidugi ootas kõige enam seda ämm ja mõned lähemad sugulased.
Pildi allikas: http://www.crosswalk.com
Otsustasin selle postituse üsna avameelselt kirjutada, sest minu kogemuse põhjal on need teemad tihtipeale tabud. Ehk tunneme end nende pärast kuidagi teistest halvematena või kardame saada negatiivet hinnangut. Tegelikult võib raskete kogemuste jagamine tuua hoopis mõistmist ja tuge ning võime leida lahendusi, milleni ise ei ole jõudnud.
Aeganõudev algus
Aeg möödus, kuid uus elu algust ei saanud. Menstruatsioon toimus korrapäraselt, tsükkel oli üldiselt sama pikk nagu alati. Paar korda olin aastate jooksul alakõhuvaluga kiirabis käinud, kuid valude põhjus jäi tuvastamata. Olles aasta takistamatult uut elu loonud rääkisin murest günekoloogile, kes mu maha rahustas. Selgitas, et see võibki isegi paar aastat või rohkemgi aega võtta ning enne ei ole vaja lisauuringutele minna, kui mitu aastat regulaarset proovimist seljataga on. Naise viljakus pidavat hakkama langema alates 24. eluaastast. Minu günekoloogilise läbivaatuse käigus probleeme ei leitud ja ka uuringud olid korras. Kinnitust sai vaid PAP-viirus, mis mul mitme aasta jooksul vahetevahel välja tuli. Vahel olid proovid täitsa korras. Õnneks oli tegu viiruse tüvega, millest vähki edasi arenama ei peaks ja mis ravi ei vaja, kuid kontrolli kord poole aasta tagant. Igal juhul soovitati veel aasta oodata ja kui ka selleks ajaks rasedaks jääda ei õnnetu, siis uuesti kontrolli tulla.
Möödus järgminegi aasta, muutusteta. Ka see eluperiood oli mul väga aktiivne, töö pingeline ja stressitekitav. Kolmas aasta hakkas tiksuma, kui otsustasime mõlemad uuringutele minna. Suurel E-l läks uuringutega kiiremini, nii et kõige pealt saime tema uuringute vastused. Selgus, et kõik on lausa kõige paremas korras. Tekkiski kahtlus, et järelikult on asi minus. 2013. aasta kevadel käisin günekoloogi juures, kes suunas mu ITK viljatusravi arsti juurde. Jäin nii günekoloogi kui ka arstiga väga rahule.
Antibeebipillid ja hormoonid
Vastuvõtu ajal rääkisin uuesti ära probleemi kunagiste antibeebipillide võtmisega. Või õigemini tekkis probleem peale seda, kui olin 1,5 aastat võtnud ja ära lõpetasin. Näkku, õlgadele ja seljale tekkisid vistrikud ning kehakaal tõusis mõne kuu jooksul 7 kilo võrra. Eriti keeruline oli see minu jaoks seetõttu, et puberteedieas olid mul vaid mõned üksikud punnid näos. Toona tehtud uuringute käigus tuli välja, et hormoonid on mul küll veidi paigast ära, kuid midagi tõsist ei leitud. Aastate jooksul kirjutati välja mitmeid erinevaid kreeme, mida visalt, kuid sisuliselt tulemusteta järjepidevalt peale määrisin. Probleemid aknelise nahaga olid selleks ajaks olnud ligi 12 aastat. Samas ei välistatud ka seda, et probleem võib olla toitumises. Peale pillide võtmist pidavat isegi paar aastat aega võtma, et hormoonide tootmine kehas paika läheks. Nojah, üks arst suutis šokeerida sellega, et see võib ka 10 aastat võtta ning võivad probleemid jäädagi. Selgus, et osadel juhtudel võib pillide võtmine ka aastaid peale lõpetamist lapsesaamist mõjutada. Kui teismeea lõpus Logesteid võtma hakkasin, siis muidugi ei räägitud sellest midagi. Selleks ajaks möödas juba 7 aastat.
Tupepõletik ja haavand emakakaelal e selle väljapoole pöördumine e ektoopia
Mõned harvad korrad tupepõletiku põdemist ja aastaid valulik seks arstil erilisi muremõtteid ei tekitanud, ehk küll kaastunnet. Viimane kestis umbes viis aastat ja selleks ajaks oli seks olnud juba paar aastat valutu. Füüsiliselt, kuid vaimselt veel mitte. Arvatavasti põhjustas selle aastaid tagasi tekkinud haavand emakakaelale, mida arvati olevat kas kaasasündinud või hiljuti tekkinud. Välja tuli see nii, et ühel korral jäi peale päevasid veritsus alles ning nädala möödudes läksin arsti juurde. Veritsus peatus varsti, kuid valu jäigi. Üldiselt ei pidavat see probleeme ega valu tekitama, kuid samas võis põletiku korral tundlikum olla. Kui sellest murest mitmele arstile aja jooksul rääkisin, siis pigem öeldi, et osadel nii ongi ja midagi teha ei saa. Muutus toimus aga siis, kui kord tõenäoliselt vahepeal nõrgenenud immuunsuse tõttu tekkinud tupepõletikku ravisin ja peale ravi lõppu ka valu suguühte ajal kadunud oli. Muidugi ei suutnud ma seda uskuda, isegi arvati, et see võis kuidagi ka psühholoogiline olla. Haavand ehk väljapoole pöördunud emakakael oli ju jätkuvalt edasi. Igal juhul see valu kadus ja järgmiste aastate jooksul hakkas järgi andma ka sellest jäänud psühholoogiline trauma ehk kartus valu ees. Kahjuks ei julgenud või osanud ma nõustaja poole pöörduda, et tagajärjega tulemuslikumalt ja kiiremini tegeleda.
Uuringud ja ravi
Saades põhjalikult teada minu varasemad mured, leppisime kokku mõnedes tavalistes proovides ja uuede ajad menstruatsiooni tsükli erinevates etappides. Proovide tulemused olid üldiselt korras. Hormonaalsed muutused ei olnud väga suured, kuid avastati nn laisad munarakud. Üheks võimaluseks jäi ka endometrioosi põdemine. Selgus, et tsükli käigus munarakk liigub mööda munajuha ilusti ja vallandub, kuid ei saa päris valmis ning seetõttu ei ole ka viljastusvõimeline. Alustasin raviga, mille eesmärk oli rohkemate munarakkude vallandumine ja nende küpsemine. Paar nädalat peale ravi oli ultrahelis näha viis erinevas staadiumis munarakku, millest 2-3 olid küpsed. See tähendas, et ravi oli tõhus. Veidi hirmutav oli mõelda, et sisuliselt võisid ju kõik viljastuda. Beebi tegemine jätkus, kuid paari nädala pärast algasid päevad.
Elumuutus ja depressioon
Menstruatsiooni algamine kurvastas mind, olime juba nii kaua oodanud ja lootused olid mul kõrged. Olime arstiga juba kokku leppinud proovida veel ühe kuu jagu sama ravi ja kui see ei toimi, siis kasutada ka kõhtu süstitavat ravi, mis pidi veel lisatõuke andma. Selleni ma aga ei jõudnudki.
Samal perioodil oli mu elus toimimas väga oluline ja raske tööalane muutus. Aastate pikkune stressirikas ja füüsiliselt kurnav töö oli jõudnud sinnamaani, kus põlesin läbi. Vähene magamine, pidev pingeseisund ja raskustega silmitsiseismine. Tundsin, et enam kohe üldse ei suuda ja tegin töölt lahkumise avalduse. Lahkumine aga oli oodatust veelgi keerukam, nii et jõudsin tõsise ärevuse ja ka depressioonini. Otsustasin minna psühholoogi juurde, mis oli õige otsus. Veretesti järgi selgus, et ka sellel tulemusel olid hormoonid olid veidi paigast. See ilmestas ka depressiooni ning vestluse ja testi järgi diagnoositi keskmine depressioon.
Tegelikult arvas günekoloog, et üks põhjus, miks ma lapseootele ei jäänud oligi hoopis pikaaegne stressiseisund, kus keha oma ressursid just sellega tegelemisse suunas. Keha oli kurnatud ja ei olnud piisavalt sobilik. Mõned korrad psühholoogi juures käimist aitasid probleemiga paremini hakkama saada ja pikem reis Eestist eemale vähendas ärevust nii palju, et ravimeid võtma hakkama ei pidanud. Lapse saamise soovitas ta vähemalt kaheksaks kuus ootele panna. Nii jäigi see ravi pooleli ning minu elus algas aeg oma vaimse ja füüsilise tervise taastamiseks.
Uus algus
Depressioonist taastumine võttis aega, meeleolu oli pigem negatiivne ja tihti oli meeleolumuutusi. Aegamisi hakkasin aru saama, mis minuga üldse need viimased aastad toimus ja mõistma märke, mis probleemist juba kauem märku andsid. Olin asjas nii sees, et ei osanud neist varem aru saada. Oli inimesi, kes mõne võrra sellele tähelepanu juhtisid, kuid asja tõsidust ei osanud tõenäoliselt ka nemad näha. Ja eks muutused saavadki alguse sellest, kuid me probleeme tunnistama hakkame.
Kätte oli jõudnud 2014. aasta suve lõpp. Elu oli taas rahulikum, töökoht stabiilsem ja suhe hea. Last me aktiivselt nö ei teinud, kuid ei takistanud ka. Ühel augustikuu päeval, kui jooksmas käisin, tundsin finišisse lähenedes, kuidas rinnad on nii väga valusad, eriti nibud. No kohe kuidagi ei saanud joosta nii et riie neid puudutas. Hoidsin särki ja rinnahoidjaid eemal ja jooksin lõpuni. Koju sõites tundsin, et ajab iiveldama ja muidu ka väga uimane olla. Esialgu kahtlustasin ilma, sest oli tõeliselt palav päev ja ehk pingutasin lihtsalt üle. Tegelikult olid päevad 3-4 päeva hilinenud, kuid see oli tavapärane. Ja kuna tõenäosus ilma ravita laps saada vist väga kõrge ei olnud, siis üldse ei kahtlustanud.
Paari päeva pärast otsustasin igaks juhuks rasedustesti teha. Laupäeva hommikul võtsin asja ette. Mäletan, kuidas veel mõtlesin, et no nüüd võiks küll kaks triipu tulla. Selline soe tunne oli minus, valmisolek. Samas olin teste mitmeid kordi varem teinud ja alati olid need negatiivsed olnud. Nii et pigem valmistusin selleks taas. Ja mu üllatus oli suur, kui kahte lillat triipu nägin. Suu läks naerule ja tundsin rõõmu. Tegin testist telefoniga pildi ja saatsin Suurele E-le, kes helistas mulle paar tundi hiljem, kui oli üles ärganud ja pilti näinud. Ootasin kannatamatult. Ka temal oli hea meel. Ja sellega algaski meie teekond koos uue eluga minu sees kasvamas.
Tunded, kui lapse saamine võtab aega
Tegelikult oli mul raske pidevalt lastega seotud küsimustele vastata ja emotsioone näidata. Nähtavasti ei olnud ma valmis neid teemasid avalikumalt arutama ja seetõttu vastasin tihti, et aega on selle kiire asjaga. Tegelikult olin ikkagi õnnetu, et kuidagi lapseootele ei jäänud.Et mõned aastad tagasi pidime minu tervise pärast mõtte ootele panema ja lisaks ei õnnestunud esimene ravi. Nii et tean omast kogemusest, et see teema võib nii mõnelegi tundlik olla. Toimunust hiljem rohkem rääkides olen saanud teada, et ka sõbrannadel on olnud raskusi laste saamisega. Enamikul õnnestub esimeste ravidega, kuid nii mõnigi on pidanud läbi tegema suuremad muutused ja raskemad ravikuurid.
Elu ongi üks teekond. Teekond koos oma tõusude ja mõõnadega. Parim, mida me teha saame on õppida raskustest ja väärtustada kõike head, mis meie elus on. Olla kannatlik, vahel isegi väga kannatlik. Mõistma oma lapsepõlve ja mineviku kogemusi ning lasta nad vabaks, et tulevikus parema ja targemana edasi liikuda.
Viited
- static.inimene.ee: valulik suguühe
- www.endometrioos.ee
- meelespea.net: pillide võtmine mõned kõrvalmõjud
- hpv.ee: inimese papilloomviirus
- webmd.com: Mis on depressioon (INGL)
- psychologytoday.com: Depressioon kui sümptom (INGL)
Minu pisike põnn 